Kunstipõlvkondade struktuurne kordus
Pärnu vilmi- ja fideofestival 2003

Missugused on videokunstniku võimalused binlaadenite ja saddamide tagaajamise ajastul? Kui meedia pulbitseb elavatest piltidest globaalsete kataklüsmide kohta, kui Teise Lahesõja reporterite reaalaegsed pikselliseeritud näod täidavad eetrit, kui sõja, tehnoloogia ja uute meediavahendite liitumine on saavutanud hübriidse militaarkultuurilise sulami, kui tornide kukkumise effektne tele-etendus on meediasündmuse löövuse lati üsnagi kõrgele asetanud, toimub pisikeses Eesti linnas (mitte Tallinnas) nn inverteeritud vilmile ja fideole pühendatud festival, kus kunstirahvas paneb videosse oma isikliku maailma luulusid.

Pärnu Academia Grata ja Nongrata on siis taimelavaks lokaalsele kunstielule, mis pulbitseb ja pakub pinda omadele heerostele. See tähendab siis natuke vanemaid mitte-veel-väsinud isakesi nagu Al Paldrok, Peeter Allik, Sorge, Andrus Joonas, kelle teoseid, kui nad neid viitsivadki teha, tervitatakse publiku vaimustunud huiletega. Eks tuttavate inimeste jändamine väljamõeldud jaburavõitu stseenides ongi tähelepanu tõmbavam selle tõttu, et võimaldab identiteedielamust ekraanilolevaga, äratundmist ja on ettemaksuks enda tulevaste videode publikule, et see nendele kaasa elaks. "Seesoleku" nauding, et need oleme meie ja need on meie filmid meist endist maailma erinevates paikades, toidab põlvkonda ja saab aluseks nende hilisematele noorusmälestustele.

Struktuurne kordus
Nagu varasemate kunstiheeroste generatsioonid toitsid oma põlvkondlikku ühtsustunnet happeningide, maalinäitustel esinemistega, filmide tegemisega ja performance' itega, nii koondutakse praegu videofestivalidele ja suvistele joovastavatele interdistsiplinaarsetele kananahkadele. Elu käib ringiratast ja mõneti hämmastav, et niivõrd lühikeste intervallidega kordub kõik üha uuesti. Põlvkondadevahetuse struktuurne kordus on kultuuri sisse ehitatud, muutuvad ainult elemendid, mis vormivõrestikes kohti täidavad. Ikka on näha agressiivseid nartsissistlikke noorsande, kellel ideedest puudust ei tule ja metsikuid tüdrukuid, kes oma soo konventsionaalseid käitumisnorme eirates ületavad noormehigi. Kunsti- ja enesevaimustus ühendab kõiki.

Ja siin võiks esitada põhimõtteliselt huvitava küsimuse: kas Eesti sõjajärgse kunsti põlvkondade pealetulemise, nende enda sees olemise ja "mahaminemise" mängudes on toimunud mingeid struktuurseid muudatusi? Kas midagi toimub hoopis teismoodi kui varem? Jätame välja muutuva tehnoloogia mõjud, meediumide vahetumise, info, ideed. Kui neid pidadagi silmas, siis vaatepunktist, kas need on mõjutanud struktuureid mänge. Arusaadavalt ei ole praegu ruumi detailseks analüüsiks, kuna peaksime seletama lahti "struktuurse mängu ja korduse" mõiste. Aga siiski, kas midagi muutub siin Päikese all? Kiusatus oleks ütelda, et üldpilt jääb samaks ja võiksime dekaadide kaupa leida peaaegu samasuguseid tegelasi ja võrrelda neid omavahel.

Tegelaste tüpoloogia võib koosneda näiteks radikaalist (lasi end video tegemiseks vangi panna), konformistist (teenib kannuseid vanema generatsiooni ees, majanduslikult kindlustatud ja mängib kunstnikku), kuldsuust (räägib, aga ei tee), vaiksest geeniusest (nohik, jändab arusaamatuga), iludusest (toonud kunstinäitustele ärimehi, kelle arvates kui nõnda ilusad tüdrukud kunstiga tegelevad, ei ole kunst veel päris langenud inimeste tegevusala), hullukesest (riietus ja käitumine väljakutsuv), hävitavast kriitikust (purustab, et endale tähelepanu tõmmata, võiks aga sõbranna leida), langenud geeniusest (kui vähem jooks, oleks vapustav kunstnik). Sellist ja laiematki tegelaskonda võime leida igast kümnendist, iseasi, kas see ühte ja samasse gruppi mahub.

Ja nüüd siis keerleb värskem publik video ümber, nagu kümmekond aastat tagasi oli see performance' iga, varem maaliga, veel varem samuti maaliga jne.

ENAM ja anti-EU
Rühmituse ENAM videod koosnesid valdavalt luupivatest elementidest. ENAMi ja Teet Raudsepa poolt olid ka festivali avakõllid, sealt luupivus. ENAMiga seotud Marliis Beilmann oli festivali peamine organisaator. Sümptomaatiline, nagu varasematel aastatel, ürituse korraldamise hobusetöö antakse mõnele noorele, äraajamata kunstihuvilisele. "Staarid", nagu Paldrok ja Allik, astuvad juba valmistehtud poodiumile, ärapolsterdatud keskkonda. Nõnda antakse põlvkondadele edasi festivalikorraldamise teatepulka.

Peeter Alliku & Olle Meyeri osalus anti-EU-likes rämpsvideodes "Autobahn Politzai" ja nn lühimängufilmis "Politseikomissaride Tagasitulek" võttis esteedid nõutuks. Euroopa Liiduga ühinemise tahe paistab neist kirglikest töödest siiralt välja. Pätikarva idalaste sissetung normatiivsesse Euroopasse on jätkuvalt aktuaalne, parodeerides klantsima löödud Lääne stereotüüpe räpasest Teisest Euroopast.

Nagu festivalil kombeks, esitati vastvalminud dokke ja mängufilme: Marko Raadi "Agent Sinikael", Meelis Muhu "Meeleavaldaja". Kvaliteetset videokunsti näitas John Grzinich otse värskelt isetehtud DVDlt. Minimalistilikud ja keskendunud videod on eeskujuväärivad eestlaste kohati eklektikasse ja kõigilemeeldivusse kalduvate projektide kõrval.

Festivali väljakujunenud formaati kinnitasid tuttavad esinejaterühmad, nagu Puhas Rõõm, Janek Karakatsi esitatud Peda programm, Olev Viitmaa esitatud Noorfilm, Tartu Kõrgem Kunstikooli videoprojektid, Microcinema ehk Blackchair Productions Ameerikast, uudisena Mari Sobolevi programm Viljandist ja rühmitus VSN. Valikute päritolukohtadega oli kaetud nii Eesti kui globaalne geograafia.

Videolooming on kunstnikele lihtsaim avaliku esilepääsemise vorm, kunsti- ja filmiõppeasutustes peaaegu kanoniseeritud meedium õppeharjutuste tegemiseks. Liikumist päris uute meediumite poole ei olnud festivalil võimalik tähele panna, ka netiprojektide sektsioon puudus, mis annab põhjust rääkida videosse takerdumisest. Siiski, Viljandi itimeeste ja Mari Sobolevi serveeritud portaal "Nädal Viljandis" koos sellesse kätketud NVTV online-videoga on mõneti uueks signaaliks Eesti videomaastikul. Ja mitte selle tehnoloogilise imekspandavuse poolest, sest vaevalt striimiv video kedagi hämmastab, vaid sedalaadi tehnokeskkonna kättesaadavaks tegemisega nn amatöörlikule ja rohujuuretasemel initsiatiivile. Pole kaugel aeg, mil festival on pelgalt füüsiliseks kohtumispaigaks, kus WIFI-keskkonda ühendatud laptopidest striimitakse üksteisele digitaalseid videosid.

Raivo Kelomees