Keha kolm ilmumist
Kehalisuse avaldusvormid kinematograafias

Kinokunst on küllab üks meelelisemaid kunstivaldu ning seetõttu on inimkehal ja selle erinevail väljendusvormidel oluline koht kõigis vastandlikes kinokeeltes ja diskursustes. Atraktiivse montaaži, võttenurkade, valgustuse, misantstseeni ja plaani suuruse abil on võimalik radikaalselt muuta keha tähedusvälju. Kinos on võimalik inimkeha heroiseerida ja madaldada, luua selle ümber erootilist pinget või müstilist aurat, muuta see animaalseks, sürreaalseks, virtuaalseks, anda kehale religioosne tähendus, või madaldada elus keha zombisarnaseks vegeteerijaks. Kinematograafia loodud konteksti jõudu tõestab asjaolu, et enne Varssavi geto likvideerimist ja juutide suunamist surmalaagritesse, monteeriti Reichi propagandaministri Goebbelsi näpunäidete põhjal dokumentaalfilm, mis kujutas vaheldumisi getojuutide ja rändrottide tegemisi. Ning juutide ellimineerimist toetasid sääraste propagandatrikkide mõjul mitte ainult sakslased, vaid ka paljud poolakad.
Siinses kirjatöös püüan ma analüüsida kolme audiovisuaalkultuuri poolt kujundatud kehalisuse avaldusvormi, mille vahele paigutuvad minu meelest enamik kinokunstis leiduvaid kehakontseptsioonne. Loomulikult on valikud ja mõttekäigud subjektiivsed, aga loodetavasti huvitavad.

Cronenbergi seksuaalne keha - paised ja õõnsused nahapinnal

Kanada rezhissöör David Cronenberg on intellektuaalse õudusfilmi hull proffessor, kehaliste hirmude ja tungide külm lahkaja.
Cronenbergi filmides (Shivers, Scanners, The Fly, Dead Ringers, Crash, eXistenZ) figureerib seksuaalne keha. Keha, mis ei allu teadvuse kontrollile, mida tahe ei dresseeri, vaid mis elab ja hingab omapäi. Keha on siin nahkne ülikond, milles paikneb salapärane ja pelutav Teine. Varem või hiljem hakkavad keha õmblused rebenema, naha pinnal punduvad paised ja rebendid. Teine ei mahu enam kehasse ära ning püüab avauste kaudu välja tungida. Märkamatult saavutab keha võimu indiviidi teadvuse üle, kontrollib tema väljundeid - ihasid ja hirme, kuni indiviid hakkab alluma keha käskudele. Kehaline metamorfoos võib ilmneda otseselt nagu filmis Kärbes (The Fly 1986), kus teadlane enese peal katseid tehes siirdab kogemata oma kehasse kärbse geene mille tagajärjel hakkab teadlase inimkesta all kujunema kärbse organism. Keerulisema koega filmides, nagu Dead Ringers (1987), ilmneb sama nähtus pisut varjatumal moel. Günekoloogidest kaksikvennapaar Beverly ja Elliot Mantle tegutsevad lahutamatu tandemina nii proffesionaalsel tasandil kui eraelus - üks võrgutab naisi ja teine nopib viljad. Kui üks vendadest manustab narkootikume, siis paiskub mürk ühtlasi ka teise venna vereringesse. Kuigi tahe tõukab elujõulisemat ja maskuliinsemat Ellioti end lahti rebima alla käivast kaksikvennast, naiselikult tundlikust Beverlyst, ei tule sellest midagi välja. Vendade kehasid tõukab tagant sundus sulada kokku üheks organismiks. Beverly ja Ellioti kokkukasvamine toimub lõpus operatsioonilaual verise rituaalina, mille käigus Beverly tapab oma venna ja seejärel iseenda. Seksuaaltung, keha sund lahustuda teises kehas, ei tähenda Cronenbergil Yini ja Yangi harmoonilise tasakaalu taastumist, vaid traagilist enesehävitust. Orgasmihetkel elame me läbi postmortaalse seisundi, kõikekontrolliva teadvuse kustumise ning kehalise eraldatuse lahustumise millesegi hoopis hõlmavamasse.
David Cronenberg on ise väitnud, et ta ei samasta end mitte ühe või teise tegelasega, vaid sissetungijaga, viirusega. Normaalsed inimesed on kõik ühetaolised ja ebahuvitavad, alles nakkumine ja haigus toob välja isikupära. Eksistentsi küsimused aktiveeruvad Cronenbergil siis, kui miski eksistentsi ähvardab, olgu tegemist sissetunginud bakteri, destruktiivse telesignaali, või kehalise metamorfooside läbi moondunud enesetajuga. Nakkumine vallandab keha kontrollimatu motoorika - agressiivsuse, seksuaalse ohjeldamatuse ja enesehävitusimpulsid.
Eriti selgelt avaldub see Cronenbergi esimestes nn. õudukates - Shivers, Rabid ja Videodrome. Tegelase keha nakatatakse kas seksuaalset täitmatust levitavate parasiitide, marutaudi viiruse, või ohtlike telesignaalide poolt, kontakt reaalsusega hälbib ning tegelane hakkab toimima viiruse või signaalide poolt kehasse transporditud programmi järgi.
Sellest johtuvalt määratleb Cronenbergi filmide kangelasi fundamentaalne hirm keha sisemuse ees. Keha on must kast, milles toimuv jääb varjatuks -, keha avaused on ainsad väljundid, mis edastavad nõrku ja moonutatud signaale kehas toimuvaist protsessidest. Aset leiavad märkamatud mutatsioonid - organism on kaitsetu elujõulisema ja kõigega kohaneva orgaanikavormi sissetungi ees, vähkkasvaja ronib metastaasidena laiali, organid muteeruvad, narkootikum valgub laiali, viirus hävitab rakke, vanadus kõdundab kudesid. Inimene püüab end kaitsta kehaliste moonete eest ekstreemsete vahenditega. Filmis "Kärbes" püüab kärbseks moonuv teadlane end teise inimkehaga ühte sulatada, et inimkudede siirdamisega peatada kärbse kudede vohamine.
Cronenbergi tegelaste teadvuse nakatunud tajukanaleis segunevad reaalsuse signaalid veidrate seksuaalsete monstrumitega. Filmis "Videodrome" tekitavad kiirgusimpulsid peategelasele hallutsinatsioone, et keset tema kõhtu asub hiiglasuur vagiina taoline avaus, kuhu on peidetud püstol. Filmis "Naked Lunch" ilmutab end salapärase Interzone agent - kirjutusmasin-põrnikas, kes kõneleb tiibade alla peidetud vagiina kaudu. Filmis "Dead Ringers" leiutab meeltesegaduses günekoloog rõlgeid, inkvisitsiooni piinariistu meenutavaid kirurgivahendeid mutanteerunud emakate ümberlõikamiseks.

Panseksuaalset suhet keskkonda esitab Cronenbergi viimane film "eXistenZ". Grupp katsealuseid testib eXistenZ nimelist mängu, mis ühendatakse otse inimese selgroogu nabanööri taolise biopordiga. Mäng loob narkootilisi hallutsinatsioone ja ergastab alateadvuslikke fantaasiaid, selle vahega, et mängija saab neid ise juhtida nagu arvutimängu. Teekond ei kulge kolmemõõtmelises ruumis, vaid sukeldub sissepoole - läbi teadvuse- ja alateadvuse labürintide kaemusliku ja lihaliku kokkupuutepunkti. Elutu maailm hakkab elama, selle objektid on orgaanilised mutantvormid, eemaletõukavad, kuid seksuaalsed, inimvaenulikud ja samas äärmiselt antropomorfsed vormid. Ühelgi teol pole vahetuid ja tegelikke tagajärgi, piirid materiaalse reaalsuse ja hallutsineeriva mängureaalsuse vahel kaovad, hüpped ühest reaalsusest teise on vaid ümberlülitused mängu erinevate mängutasandite vahel. Kogu teekond libidoosne liuglemine, kuidas vabaneda oma materiaalse keha raskustungist, oma siin ja praegu paratamatusest virtuaalsete seikluste meelevalda, ümber ja ülemängitavate unenägude ja fantaasiate ringahelasse.

Veelgi ambitsioonikam seksuaaltungi analüüse on J. G. Ballardi samanimelise romaani järgi valminud "Crash". Filmi peategelased, külmad ja isikupäratud yuppied, satuvad liikluskatastroofi, mille tagajärjel toimub nihe ka nende kehalises koodis. Nende valulävi tõuseb, nad otsivad võimalusi üha uuesti ja uuesti üle elada midagi nõnda erutavat ja ehedat nagu autoavarii ning saada sellest seksuaalne nauding. ohtude otsimine pole enam tavapärane glamuurne surmaihalus a la James Dean - elada kiirelt, surra noorelt ja jätta enesest maha ilus laip. Pigem on see kõikide konventsionaalsete pidurite kadumine ekstreemolukorras. Oluline pole enam partner, oluline pole ka tõmme parterite vahel, oluline on dünaamika ja oht, oluline on masinlik mõnuspasm. Kõik ühtib kõigega, kogu keha, ühes armide ja värskete haavadega muutub suguelundiks, auto sisemus, rool, käigukang, istmekatted, pesulad muutuvad seksuaalseks sündmuseks. Kogenud adrenaliinikütid koguvad uhkusega traumamärke oma keha pinnale - haavad on kui femiinsed genitaalid ja proteesid maskuliinsed sugutunnused. Auto pole pelgalt staatuslik fetiš, vaid Teise keha - niklise naha all õliselt pulsseeriv kõrgtehnoloogiline organism. Peategelast painab iha Teisega kokkusulamise järele, surra avariis, saada osaks masinas. Metall lõikub lihasse, veenides voolab elavhõbe; avarii loob võimaluse uue monsteriaalsele elusvormile - orgaanilise ja anorgaanilise sulamile. Ükski teine film pole sedavõrd sugessiivselt kujutanud libiido ebainimlikku presentsust.
Cronenbergi filmide kehakäsitlus on vahest kõige analüütilisem vorm kehatüübist, mida kohtab paljudes lihtsama struktuuriga õudusfilmides. See on mütoloogiline keha.
Mütoloogiline keha on erandliku päritoluga, märgistatud. Ta on Paradiisist tõugatud ingel Saatan, laipade osadest ehitatud monstrum Frankenstein, või igavese elu nimel hinge müünud Dracula. Tema erandlik päritolu paneb ta kehale peale fataalse sunduse - korjata hingi, januneda verd, ihaleda inimeseks saada. Mütoloogiline keha ei ela normaalses, kausaalse loogika ja loodusseaduste järgi kulglevas maailmas. Ta käib läbi seinte, ilmub mitmes kohas korraga, omandab loomade ja esemete vorme ja on praktiliselt haavamatu. Mütoloogiline keha allub ainult maagilisele, ehk assotsiatiivsele loogikale. Seosed sõlmuvad assotsiatiivse läheduse järgi ning ainult see lähedus võib ka hävitada mütoloogilise keha paranormaalse eksistentsi. Vodoo läbitorgatud nukk, hõbekuul, terava otsaga puuteivas, juuksekarva lõhestamine, maagiline loits või isegi nime kutsumine toimivad tõhusamalt kui traditsioonilised hävitusvahendid. Mütoloogilises kehas kohtuvad seksuaalne keha (libidoosselt pingestatud keha) ja esteetiline keha (semantiliselt pingastatud keha).

Pornograafiline keha - tähenduslik nullfaas

Pornograafia, enamgi kui sport või kannibalistlik ohverdustseremoonia, lõigub inimkeha tükkideks, vabastab selle vormilisest kompaktsusest. Mõned osad paisuvad ülisuureks ja ülioluliseks, teised taanduvad olematusse. Inimese genitaalid, suu, rinnad ja tuharad amputeeritakse keha küljest lahti ning paisatakse anatoomilise õppevahendina tarbija nina alla. Näppude külge kleepuva pornoajakirja kaanel rutjuvad gigantsed rinnad enese vahel kolossaalset peenist, mis purskab kümne meetri kaugusele. Kehaline kurioossum või sportlik saavutus? Ei kumbki, sest siinsetel kehatükkidel puudub representatiivne väljendusvõime, mis on nii elutähtis kunstis, spordis, koreograafias või retoorikas toimivaile kehadele.
Pornograafilised kehad on inertsed, nad ei erita sõnumeid nagu atleetvõimlejate paisuvad kehad, koonduslaagri vangide ja aafrika näljahädaliste kokkutõmbuvad kehad või antiikskulptuuride ja karismaatiliste rahvajuhtide plastilised kehad. Pornograafia on eneseküllane, ennastpaljundav, kobrutav ja vohav liigliha, mille liikumapanevaks vektoriks on lacanlik elutung, iseduse ja emotsioonita lamella. Pornograafia viiruslikule vohavusesele on andnud uue tõuke interneti kontrollimatud avarused. Kui avada internetis mõni pornosait, siis hakkab järsku ekraanile imbuma lugematute eri suunitlusega pornolehekülgede aknaid. Kui proovida mõnd neist sulgeda, avab see liigutus koheselt mitu uut lehekülge, justnagu lohemaole kasvab iga äraraiutud pea asemele kaks uut. Sellest jääb mulje, et interneti kui valgustusliku ja negentroopilise raamatukogu sees on sellest suurem entroopiline struktuur, pime ja lehkav mülgas, millesse pahaaimamatult kivi heites kerkib pinnale mürgiste aurudega kõikvõimalikke väändunud eluvorme, kihisevat orgaanikat, kaane, hüdrasid ja sookolle, kes ainult ootavadki oma energeetilist väljasööstu.

Kehalisel terviklikkusel, proportsioonide ilul, kehal kui esteetilisel sõnumikandjal pole pornograafilises väljendusviisis mingit võimalust. Saati saaks siis selline keha olla hinge koduks. Pornograafiline keha isegi ei vaevu simuleerima võrgutavat (mitme)tähenduslikkust, nagu teeb seda erootiline keha. Erootiline film on intensiivne - kogu filmikeeleline arsenal, kujundid, näitamise ja mittenäitamise taktika on suunatud rahuldamatuse tootmisele, teesklemisele ja looride ettetõmbamisele, võrgutamisele. Erootika on objekti (või selle puudumise) varjamine, pornograafia aga selle aus äranäitamine. Erootilika vihjab, et katete taga on absolutely fabulous object, et meie iha liikumisel on mingi eesmärk. Pornograafia vastupidi välistab sedasorti pinevuse ning pakub asemele juhmi kiirelttarbitavat funktsionaalsust. Jean Baudrillardi on täheldanud, et kui me Playboyst jõllitame kellegi kannikaid suures plaanis, vahime tegelikult tühjusesse. Rahulduse saavutanuna kaotab tarbija porno vastu igasuguse huvi.
Pornograafiline keha on tähistajate kokkutõmbumine, must auk ja totaalne unustus. See on puhas masinlik funktsionaalsus, mis päästab meid kaasamõtlemise ja tundmise imperatiivist, elik inimlikust algest. Pornograafiatööstus aga pakub meile kõikvõimalikke pagemisteid sotsiaalsusest - vabanemist ego surutisest sado-maso fantaasiates, vabanemist empaatiast vägistamisfantaasiates, vabanemist moraali, tabude ja normide kängitsusest kõikvõimalikes pedofiilsetes, zoofiilsetes, verepilastuslikes fantaasiates.

Seksuaalakt on erootilise pingestuse lõpp-punkt, kahe eraldatud keha ühekssaamine, distantsi kaotamist ihaldatava objekti ja ihaldava subjekti vahel. Sama distanti kaotus kehtib näiteks füüsilise valu puhul - valu ei salli muid mõtteid ja tundeid enese kõrval, valul puuduvad hõlmatavad proportsioonid ja ruumiline lokatsioon. Ta on kestev olevik ja puhas kehaline täidetus - valu pole osa minust, vaid mina olengi üleni valu.
Samasugust lähedaletoomist ja selle kaudu subjektsuse kaotamist jäljendab ka pornograafiline diskursus. Seetõttu ei saa pornograafilise väljenduse puhul rääkida seksuaalfantaasiatest. Kujutlusvõimel pole hüperealistliku äranäitamise juures midagi teha - ülisuurde plaani toodud pornograafiline kujutis pole pelgalt mõnu generaator, ekraanil vonklevad suguelundid projitseeruvad tarbija keha pinnale ja muutuvad osaks subjekti kehalisest enesetunnetusest. Pornograafia loodud mehhaaniline samastumisefekt on palju efektiivsem kui ükskõik kui osavalt konstrueeritud ameerika filmi pakutud samastumisvõimalused. Siit ka pornograafia obstsöönsus.

Porno pole ainult sotsiaalsuse dialektiline vastand, moraali, kaastunde, armastuse, intellektuaalsuse eitus, vaid selle varjatud tööriist. Mis aitaks veel moraali, kaastundel, intellektuaalsusel ja religioonil ennast kehtestada kui mitte pornograafilise asotsiaalsuse ähvardus, mis tulvab ühiskonna vastandteljelt - alginstinktidele baseeruva kriminaalse ja animaalse maailma poolelt. Mis aitaks veel paremini poliitikul oma renomeed kohendada, kui rahvuse moraalse palge nimel hurjutada pornograafiat ja prostitutsiooni? Mis lubaks veel paremini ajakirjanikul poliitiku kahepalgelisust paljastada kui tõmmata ta vahele pordumajas käimisega või pornograafia sirvimisega? Kui poleks pornograafiat tuleks see välja mõelda.

Teisalt aga võib õigus olla neil sado-maso klubide jutukatel mistressidel, kes väidavad, et nad pakuvad oma klientidele omamoodi teraapiat. Seksuaalsed kujutelmad vabastavad meie kehalise ego nendest painavatest sidemetest, mis köidavad meid ühiskonna sümboolse korrastuse külge. Me loobume igapäevasest rollijaotusest, ühiselu poolt poogitud frustreerivaist kohustustest, et anduda keha tukseile, ülearustest tähistajatest vabastatud seksuaalsuse masinlikule motoorikale. Sado-masohhismi andunuimad poolehoidjad on tavakujutluses just võimustruktuuride esindajad - ohvitserid, poliitikud, firmajuhid - kes on enim seotud ühiskonna sümboolsete infrastrukuuridega, jõu, võimu ja alluvusvahekordadega ning kelle mõjujõud loob ja suunab sootsiumi rituaalseid rollimänge. Sestap otsivad nad kõige meeleheitlikumalt pagemisjooni sümboolsusest imaginaarsusse, ülisemantiseeritud võimumängu taandamist lihtsasse seksuaalnaudingusse ja katarsist läbi masohhistliku eneseeituse. Lars von Trieri filmis "Idioodid" olid idioodikommuuni liikmed enamikus nende elualade esindajad, mis nõuavad keskmiselt rohkem kohanemist sotsiaalse rolliga - õpetajad ja reklaamibüroode töötajad. Idioodistumise teraapia tähendas neile mitte ainult võimalust spontaanseks elulaadiks, "lapse leidmist eneses", vaid pigem vabanemist ühiskonna poolt peale pandud eestkoste alt, vabanemist märgilisusest ja sümboolsusest, subordinatsiooni, signaalide, zhestide, normatiivide, keelumärkide ja rituaalide poolt ülekoormatud elukeskkonnast absoluutse nullfaasi suunas. Idiotism toimib kui kaitserefleks, kui intellektist tühjaksnõrutatud keha, ilma pideva kontrtolliva enesereflektsioonita. Tehisidioodil on lootus, et Suure Teise kõikjaleulatuv pilk ei küündi idiotismi mängumaale. Siin on segajad maha võetud, keha saavutab lõpuks identsuse enese loomulike vajadustega - lalisen kui vaja, kepin kui vaja, reageerin ärritajatele otseste impulssidega. Idiootide kommuuni missioon heaoluühiskonnale alternatiivi loomisel Lars von Trieri filmis haakub kõigi nende valgustatud seksgurude ponnistustega pornograafia kultuurilise ja sotsiaalse rehabiliteerimise raskel kuid huvitaval teel.

Kõige selle pärast ei saa ka pornograafilist väljendusviisi ainult seksiärile taandada. Siin on barokset liiasust, mis jääb üle tootmise ja tarbimise, nõudluse ja pakkumise ringahelaist. Siin on tüdimust omaenda piiratusest, mänglevat erutust maitsenormide pahatahtlikul lõhkumisel ja kultuuriliste piirdeaeade ületamisel. See on rahateenimisest üle jääv sundus, mis paneb pornograafid taga ihaldama puuduvat tähenduslikkust, sekkuma kultuurilistesse diskussioonidesse, segama seksorgiatesse sotsiaalseid, feministlikke, satiirilis-poliitilisi noote.
70-ndate ameerika ja lääne-euroopa ühiskondade liberaliseerimise käigus toimus ka esimene katse tõsta porno võrdse partnerina teiste zhanrite kõrvale ning mõnel puhul esitleda seda lausa kunstivormina. Sel ajal ilmus ka rida kurioosseid kultusfilme nagu "Deep Throat", Caligula", "Behind the Green Door", mis püüdsid edukalt või edutult pornograafia elemente ristata nn. kvaliteetkinno väljendusvahenditega. Rääkimata sex-shoppide riiuleid täitvatest kõiksugu porno-Hamletitest, porno-Othellodest, porno-Zorrodest ja porno-Apollonitest.
Ning tundlik kontrakultuur on põnevama osa pornost võtnud oma kilbi alla ainuüksi tõttu, et see vastandub selgelt hierarhilisele ja lärmakalt oma norme kuulutavale peavoolu (kommerts)kultuurile. Aga praeguse porno kultuurilise ja majandusliku kiire integratsiooni ajal peavoolu tarbekultuuri, kui paljud telekanalid näitavad öö läbi hardcore pornot ning pornostaaridest kirjutatakse biograafiaid, tuhmub ka tõrjutuse romantiline oreool porno ümber.

Kui talkshow "Kahvel" kutsus oma saatesse kaks naisterahvast, kes kaamerate ees demonstreerisid lesbilist armusuhet, läbistas ühiskonda skandaal. Saate tegijaid süüdistati pornograafia propageerimises avalikul telekanalil, hea maitse piiride jämedas rikkumises ning ähvardati eesti üht populaarsemat telesaadet eetrikeeluga. Arvestades, et korralikud perekesksed satelliidikanalid nagu TV1000 ja Canal+ esitavad öösel piiranguteta pornograafiat ning kohalike telekanalite bestsellerid lõikavad oma populaarsust laipade, mõrvarite ja roiskunud kehaosade eksponeerimisega, on "Kahvli" huligaansus suht süütu värvinguga. Vaatajate, meediaametnike ja nn. pornokomisjoni ärritunud reaktsioon tõuseb hoopis traumaatilisest piiriületamisest, kus hubaselt ootuspärasesse meediakeelde lõigati vägivaldselt sisse porno naturalistlik visuaal.
Kahvel esindab kõige laiemale vaatajale suunatud meelelahutust. Kuna massikultuur on oma olemuselt ühiskondlik tellimus, mis omakorda loob ja suunab avalikku arvamust, õhutab tagant kollektiivseid tundmusi, siis on ta ka ühiskonna ees aruandekohuslane. Ja keskmine vaataja võib talitada ühe populaarse meelelahutussaatega nagu Tarass Bulba oma pojaga: "mina olen sulle elu andnud, mina võin selle ka võtta". Porno on aga nähtus, mis paigutatakse hea meelega ühiskonnast väljapoole, sotsiaalse teadvuse kolikambrisse - instinktide, animaalsuse, maffia ja räpase raha pärusmaale. Tavateadvuses on porno lõiv, mida peab taluma kõrgemate väärtuste - demokraatia, sõna- ja väljendusvabaduse nimel. Reitingu tipus olev olev meelelahutussaade peab alatasa rehkendama nende sotsiaalsete piirangutega ja auditooriumi maitse-eelistustega, ta ei kehastuda arrogantseks intellektuaaliks ega turritavaks kontrakulturistiks, kes võib pornot kaitsta, kui kõigist eetilistest ja esteetilistest tsensoreist vaba väljendust. Populaarne Talk-show saab olla provotseeriv, ülbe, irooniline, ta võib esitleda kurjategijaid, õpetada autodesse sisse muukima, joota katseisikuid maani täis, vehkida automaadiga, aga tal ei ole võimalik ignoreerida konservatiivse keskmise vaataja valvehoiakuid.
Miks tekitab pornograafia, erinevalt mõrvu, laipu ja kuritegevust avalikult demonstreerivaist uudisteblokkidest, tõrjeinstikte laiemas auditooriumis? Kindlasti ei ole see tingitud ainult pornograafia asotsiaalsusest. Võib olla peegeldab porno maskeerimata vastu keskmise vaataja mitteteadlikke fantaasiaid. Mõrvarile ja maniakile ei projitseeri üldjuhul keegi oma soovunelmaid, aga pole nõnda kindel, et hiiglasuure vändaga ja karvase rinnaga pornokunnile mõni meesoost vaataja sarnaneda ei tahaks. 60-ndail ja 70-ndail õitsenud pornograafia ja žanrifilmi omadusi ristanud seksplotation kino pakkus alasti kujul kõige robustseimaid (ja küllap ka kõige nõutavamaid) maskuliinseid seksuaalfantaasiaid. Igas filmis lõiguti mõnd abitult kriiskavat poolalasti neidu, igas filmis piitsutati kedagi, igas filmis sai õilis peategelane oma teenitud tasu iharate blondiinide kuhja all. Filmis figureerivad naisisikud lasevad end meeleldi alandada ja objektistada, nende ainus funktsioon ongi olla meeskangelaste seksuaalse eneseteostuse objektiks. Naisekeha objektistamist võib leida ükskõik millises keskmises pornofilmis - üks omnipotentne isane rautab mitut ihalusest väänlevat naisekeha eest, tagant ja pealt, ning episood kulmineerub pornoslängis "money shot'ks" kutsutud mehelikkuse triumfiga - meesnäitleja tulistab sperma naisnäitlejale otse silme vahele, sellal kui pahupidi silmadega naine püüab seda suhu ahmata. On täiesti mõistetav, miks pornograafia kõige raevukamad vastased on feministid.

Nii nagu pornograafia on sotsiaalse konsensuse alusel tõrjutud mainstream meelelahutusest, on ta ka tõrjutud kunstkino väljendusvahendite arsenalist. Sloveenia psühhoanalüütiku Slavoj Zizeki järgi on reaalselt kujutatud suguakti segunemine nn. kvaliteetfilmi tõsiseltvõetava psühholoogilise jutustusega vaataja jaoks traumaatiline kogemus. Sellised transgressiivsed filmid nagu Catherine Breillat “Romanss” ja Lars von Trieri “Idioodid” oma varjamatu visuaalse naturalismipretensiooniga käituvad
jõhkralt vaataja suhtes. Isegi kui tegelikku penetratsiooniakti näidatakse paari sekundi jooksul mõjub see auditooriumile vastunäidustatumalt kui mitu tundi hardcore toppimist tavalises pornofilmis. Psühholoogiline tõetruuduse ja seksuaalne tõetruuduse kokkusegamine lõhub ära tinglikuse kaitsva vaheseina filmi ja publiku vahel. Vaataja on abitu justkui laps kes näeb oma vanemate suguakti või televaataja kellele näidatakse otseülekandes hukkamist. See on liiga lähedal, liiga realistlik, liiga otsene ja liiga obstsööne, et seda rahulikult ratsionaliseerida. See on liiga täheduslik ja tähistuslik, rikkudes sellega porno tähendusetuse presumtsiooni. Milleks muuks, kui kunstilise pretensioonikuse tasalülitamiseks on hardcore pornos kahe seksepisoodi vahele topitud naeruväärseid abitu dialoogiga misantstseene. Justnagu oleks tegemist pornokino ja kunstkino vahelise salapaktiga, et pornograafid kohustuvad lihalikku realismi ja psühholoogilist realismi omavahel mitte kokku panema. See annaks pornotööstureile alibi, et nad ei kavatsegi salaja sisse imbuda kunsti territooriumile.
Vana hea "Casablanca" klassikalises episoodis, kus Humprey Bogard jääb Ingrid Bergmaniga esimest korda kahekesi, näidatakse keset stseeni korraga kolmeks ja pooleks sekundiks lennuvälja torni, et seejärel Bogart ja Bergman saaks dialoogi jätkata poolelijänud kohast. Siin toimis filmi enesetsensuur kui kujutlusvõime erguti, kui iha determinant - mis ikkagi nende kolme ja poole sekundi vältel sündis? Kas Bogart tegi seda Bergmaniga või mitte?
Kujutlusvõime, ellips, ambivalentsus, Suure Teise pilk on need kvaliteetid, mis filmikunsti Žižeki meelest vastupandamatult kütkestavaks teevad, mitte aga halastamatu äranäitamine. Keegi on kunagi öelnud, et suurim ülekohus abielus pole mitte truudusemurdmine, vaid selle elukaaslasele ülestunnistamine, sest see võtab talt õiguse lohutavaile pettekujutelmadele.

Esteetiline keha - raudrüü ja peegel

Esteetiline keha on filmikunstis nagu ka kujutavas kunstis üks sagedasim inimkeha avaldumisvorm. Esteetiline keha on loetav - see kiirgab tähendusi, hoiakuid ja norme. See mida esteetiline keha peegeldab, pole ainult keha omaniku füüsilised või psühholoogilised parameetrid, vaid üldkultuurilised konnotatsioonid. Esteetilised kehad on ühtviisi Michelangelo täiuslikke proportsioone esitav Taavet, kui ka koertega kopuleeruv Oleg Kulik, nii Tarkovski filmis palveks näoli mulda laskunud Stalker, kui Leni Riefenstahli "Tahte triumfi" taevast lõhestav monumentaalne Hitler.
Esteetiline keha, mis sobitub klassitsistliku või romantistliku paradigmaga ning isegi päevauudiste ökonoomsete sõnumimärkidega klapib halvasti realistliku kunsti väljendusse, saati veel pornograafilisse naturalismi. Kui esteetiline keha on esindav, seletav, analüütiline, sümboolne, siis pornograafiline keha välistab referentsiaalsuse ning keskendub puhtale (ära)näitamisele.

Esteetiline keha ei tekita üldjuhul erootilist erutust. Kes ikka sooviks kasutada antiikskulptuure masturbatsiooni abivahendina? Peter Greenaway filmides ("Prospero's Books", "The Cook, the Thief, Wife and Lover", "ZOO", "Pillow Book", "8 and 1/2 Women") leidub ohtrasti alasti kehi ja seksuaalseid toiminguid, ent see kõik on liig jahe, liig konstrueeritud ja intellektuaalne, et erootiliselt toimida. Inimkeha ei käsitle Greenaway iseseisva entiteedina, vaid kui materjali või istrumenti. Ta mõõdab proportsioone, ehitab geomeetrilisi struktuure, loob eneseküllaseid tsitaate ja krüptilisi viiteid, uurib läbi kõikvõimalikud seksuaalsuse avaldusvormid ning katalogiseerib neid. Greenawayd huvitab seksuaalsus kui tähenduslikkus - kui enesekehtestus või eneseavastus, kui meeste ja naiste vaheline võimumäng, kui privaatse vabaduse vastandumine ühiskonna nõudmistele.

Kehaesteetika kuulsamaid ja küllap jäljendatuim kuulutaja on filmikunstis Hitleri lemmikrežissöör Leni Riefenstahl. Tema suurfilmi "Berliini olümpia" (1936) kehakontseptsioon näib esindavat ajastu progressiusku - inimvõimetel pole piire, inimene on loodud muu maailma valitsejaks. Kehtib sotsiaaldarwinistlik printsiip, mille järgi elu on halastamatu olelusvõistlus. "Berliini olümpia" peegeldabki natslikke ideaale: alaline valmisolek võitluseks, enesesalgamine ülimate väärtuste nimel, puhastumine ausas võitluses.
Film kujuneb ülistuslauluks ideaalsele inimkehale. Riefenstahli leidlik kinematograafia otsib üha uusi viise, kuidas paremini edastada keha arhidektoonikat ja plastilisust, kehajoonte graafikat lihaste ülimas pingutushetkes ja kogunenud dünaamika vallandumist sportlikus aktis. Alt üles võetud rakursid näitavad sportlast kui üleelusuurust üliinimest. Selline keha domineerib ümbritseva keskkonna üle, ta on kõikvõimas. Keha kui ülesuurune idee, kui võitlustanner ja pingeväli.
Riefenstahli kujutatavat keha hoiab koos raudne tahe ja enesekontroll, mis välistab erootilise lõõgastuse ja naudingujanu. Sportlase kogu tahtepingutus on suunatud sellele, et suruda alla keha poolt pandud piirangud, saada identseks oma kehaga ning avardada selle mõjutsooni. Riefenstahli sportlik keha on olemuselt antierootiline keha või kui siis, pisut autoerootiline oma massohistlikus enesepiitsutamises.
See keha ei evi komplitseeritud psühholoogilisi dimensioone, mis lõhuks keha terviklikkust. Personaalsus ja psühholoogia on nõrkus, refereeriv ja kriitiline teadvus halvab efektiivse tegutsemise. See on olemuselt antipsühholoogiline keha, keha mis ei kahtle, vaid tegutseb. Riefenstahli kujutatud esteetilise keha on kõva ja sile, haavamatu nagu raudrüü. Tal puuduvad avaused ja õõnsused, ta ei erita higi, sülge, kust, nagu naturalistlik keha. Kui esteetiline keha higistabki, siis markeerib see vaid tema üleinimlikku tahtepingutust. Siit on eemaldatud kõik, mis viitaks nõrkusele, relatiivsusele, kontrollimatusele, surelikkusele.
Sestap on spordidressis olümpialaste kehad sarnased modernistlikule kõikvõimsa masina kujundile, või rünnakule tormavale väehulgale. Inimkeha on kui sõdurimunder, laitmatu vorm, jõu ja võimu manifestatsioon. Sport on lahing, kus keha on sõdur. Nagu kõik muu, liigub ka inimene täiuse suunas; nõrgemad, inetumad, vigasemad kehad kaovad eest, et teha teed täiusliku keha tulekule. Täiuslik keha on ühiskonna teenistuses - see on vähenõudlik ja töökindel ning üles ehitatud ideaalsete proportsioonide mõõdustikus.

Peaaegu üheaegselt Riefenstahli filmidega kujunes ka ameerikas meedia võttestik ja märgisüsteem. Visuaalse dokumentalistika kandetalaks tõusis Roosevelti sotsiaalset konsensust taotleva New Deal poliitika kiiluvees nn. sotsiaalne humanism. Meedia ülesandeks oli sekkuda, paljastada, süüdistada, hoolida, parandada. Parima efekti saavutamiseks ei tule üksnes oodata hetke ja intensiivsemate momente välja kadreerida, vaid otseselt reaalsust lavastada. Arvestades meediatarbija kärsitust ja meedia dünaamilist loomust on visuaalne sõnum äärmuseni ökonoomseks taandatud, hetkega tabatav, selgelt loetav ja puhastatud üleliigsetest lisatähendustest. Anonüümsete kehade keel meedias annab edasi ainult kehade representatiivset funktsiooni, keha kui puhas sõnum. Ka siin pole psühholoogia oluline, inimene huvitab meediat ainult märgiliseks stigmatiseerituna. Näljapaistetuses aafrika lapsed vaatamas etteheitval pilgul kaamerasse, tühjade silmadega vangid hoidmas okastraadist kinni, dzunglilehtede vahelt välkuv neegersissi silmapaar, ahastusest väändunud põgeniknaised kriimunäolised imikud rina otsas, energiliselt käsi viibutav riigijuht, töntsil liigutusel pudeli järgi küünitav asotsiaal, aidsihaige, prostituut, tänavalaps on stereotüüpsed signaalid, millest kubisevad praegusaja uudisveerud ja reportaažid. Meil ei ole vaja anud tegelaste isikulukku süveneda, karakteri süvajooni
läbi elada, kõik on niigi selge. Inimese välimuses peegelduv ja meedias võimendatud sotsiaalne kuuluvus ongi kogu tema substants ja tähendus.

Ka sõjaline atribuutika, geomeetrilistes kujudites väehulgad marssimas, tormijooks, roomikute lõgin, katjuushade undamine ja kauged plahvatused on üheks meedia meelisobjektiks. Sõduri kui jõu ja võimu kujundi lihvis Leni Riefenstahl peensusteni välja propagandistlikus dokumentaalis "Tahte triumf" (1934)
Riefenstahli köidab võimu sümboolika - univormides ähvardavad sõdurite rivid moodustamas võimsaid geomeetrilisi kujundeid, vaimustunud sõduritenäod, lipud, vimplid, tõrvikud ja hiiglasuur svastikad. "Tahte triumf" on omamoodi kinematograafiline arhidektuur, kus lihtsad arhidektoonilised vormid, täisnurgad ja diagonaalid, vertikaalne ja horisontaalne mastaapsus, paraadtrummina raiuv montaazhirütm toob silme ette Kolmanda Reichi peaarhidekti Albert Speeri ähvardavate visioonide vaste filmimeediumis.
Sõduriks saanud inimene on loobunud inimlikust algest - isikupärast.
Univorm kui masinaks maskeerumine, kui vabatahtlik inimnäolisuse ja sellega kaasneva ebatäiuslikkuse - higi, vaeva, valu ja nõrkuse - ületamine. Nagu kuulutab Hitleri lemmikfilosoof Friedrich Nietszche: "Inimene on midagi, mis tuleb ületada".
Univormi on kätketud nii absoluutne võim kui absoluutne allumine.
SS-lase munder on diainitud vastupandamatult köitvaks, nõtkeks ja ohtlikuks nagu reaktiivhävitaja. Sado-maso praktiseerijad kasutavad meelsasti natsiunivorme ja sümboolikat oma rollimängudes. Ebainimlikkuses on seksuaalset hurma.

Täiusliku keha kultust esineb üsna sageli ameerika žanrifilmides. Kõrgusse ja laiusse paisuvad schwartzneggerid ja kauboid laiendavad iga musklipingutuse- või püstolilasuga oma territooriumi, muu hulgas päästes maakera või väikelinna asukate elu. Ikka jälle seisavad nad käed ähvardavalt rusikas ettevõtlikuse, individuaalse valikuvabaduse, võrdsete võimaluste ja muude ameerikalike ideaalide kaitsel.
Omapärasel moel on Riefenstahli ihalus täiusliku keha järele palju parema väljenduse leidnud tulnuka kujus filmist "Alien". Tulnukas on sõjamasinat, sisalikku või hiiglasuurt lülijalgset meenutav bioloogiline vorm, kes kohaneb igasuguste elutingimustega. Ta nahk on terasest ja vere asemel hape. Tema toimimist ei määra enam inimnäolised printsiibid, kaastunne, õilsus, vihkamine vaid üleinimlik elutung - bioloogiline kood säilitamaks oma liiki ja laiendamaks selle eluareaali. Alien on individuaalsuseta elusvorm, kollektiivne keha nagu lülijalgsete koloonia või Riefenstahli kujutatud teutooni sõdurite massiivid. Individuaalsuse ja isikupära Achilleuse kandadest vabanenud massiinimese eksistentsi determineerib sama sisemine seaduspära, mida juhib kollektiivseid eluvorme looduses - läbi ühiskehandi huvide järgimise ja eneseohverduseks valmisoleku suudetakse vastu panna vaenuliku keskkonna pealetungile, kaitstakse ja laiendatakse populatsiooni areaali. Tänu lahtiütlemisele oma individualiteedist, pääsevad mõjule irratsionaalsed tunded, kollektiivse ühtesulamise eufoorias tunnetab inimene oma kõikvõimsust. Mass peab iseennast enese jumalaks. Ainult inimlikkuse minetanud ebainimene või inimlikkuse ületanud üliinimene, fanaatikud või kangelased on võimelised ambazhuurile viskuma. Kollektiivsesse kehandisse kuuluvad iseduseta inimesed on osa sõjatehnoloogiast, nn. elavjõud ning nende tapmine elavjõu likvideerimine. Sestap puudub tapmises traagiline mõõde. Unitaarne ja universaalne kollektiivne keha ei esine ainult sõjalises aktiviteedis. See on mugavaim vorm, kuidas totalitaarne (mingil määral ka demokraatlik riik) tavatseb oma kodanikkonda kohelda ning määratleta. Kollektiivne keha on statistiline keha. Individuaalsed erisused nivelleeritakse, isikud lahterdatakse ainult kvantitatiivsete parameetrite põhjal - vanus, sugu, amet. Talle on ette nähtud kindel ratsioon toidust, hoolekannet ja tööjõu säilimise huvides ka mõõdukas elukvaliteet. Kollektiivne keha on produktiive keha - ta toodab, sigitab ja tarbib. Kollektiivse keha tähenduslikkus pole aga enam esteetiline, vaid indeksaalne.

Esteetilise ja sotsiaalse keha vastandfiguuriks on naturalistlik keha. See pole meedias ega meelelahutuses eriti sageli esinev kehavorm, sest selle vaatamine on üpris ebamugav protseduur. Naturalistlikud kehad on kokkutõmbunud õudsed kehad, kahe surma vahelisel alal vegeteerijad, kes sotsiaalselt on mahakantud, ent bioloogiliselt funktsioneerivad edasi - need on koonduslaagrite vangid, vanadekodu surijad, kroonilised vaimuhaiged, alaarenguga hälviklapsed, tursunud nägudega asotsiaalid.. Nad ei representeeri hoogsalt iseennast nagu meediakehad, neist on tähendus välja voolanud ning see tähendusetus ongi kõhe ja šokeeriv.
Slavoj Žižek räägib koonduslaagi vangidest, kelle eksistents on redutseeritud animaalse elutungi tasemele. Enesealalhoiuinstinkti survel varastab vang kongikaaslaselt leivatüki ning aitab kaasa kaasvangide hukkamisele. Taltsas karjas surmavabrikust sisse sammuvail vangidel puudub isegi õigus väärikale hukkamisele. Natside üks suurimaid kuritegusid on see, et nad võtsid oma ohvrilt minimaalse eluväärtuse - väärikuse. Juudid polnud vihkamisväärsed (seegi inimlik tunne) vaenlased, vaid alama astme loomad, kahjurparasiidid, keda sai südametunnistuspiinadeta hävitada. Ent veelgi traumaatilisemad figuurid surmalaagris on nn. "muslimid", kes on minetanud isegi kõige primitiivsema eluinstinkti. "Muslim" ei reageeri ka sellele kui talt leiba varastatakse, ta komberdab apaatselt ringi, tema pilk on tühi ja liigutused automaatsed. Žižek leiab, et kõik katsed teha koonuslaagri elust tragöödiat (Cavani "Öine portjee"), draamat (Spielbergi "Schindleri nimekiri"), või komöödiat (Begnini "Elu on ilus") päädivad sentimentaalses sudus. Tragöödiaks peab vangidel olema jäetud minimaalne väärikus, millega jumalaid trotsides saatusele vastu hakata. Kuigi "muslimi" kehaplastika, hilinenud apaatsed reageeringud ja kohmakas tuierdamine kuuluvad suurte koomikute varamusse, oleks "muslimitest" komöödia tegemine justkui pimedale nalja pärast jala ette panemine. Sestap lõpevad traagiliste mudelite kohaldamine koonduslaagrile paratamatult koomilises registris ja komöödiakatsetused tragöödias. Koonduslaagri õudu ei anna verbaalseiks sõnumeiks vormida, vangide naturalistlikud kehad on selleks liig inertsed. Need kehad ei kõnele, nad vaikivad, nad ei tegutse, nad olelevad.

Esteetiline keha ja erootiline keha lähenevad üksteisele praegusaja reklaamiesteetikas. Sõnumid, mida osavalt lavastatud kaunid reklaamikehad edastavad, on ositi sarnased Riefenstahli õpetusega, ositi aga vastanduvad sellele. Kui Riefenstahl otsis karsket ja karastatud tahet, siis reklaamikehad õpetavad egoistlikku hedonismi - kuidas nautida oma keha. Nõudmised, mida kehale esitatakse, ei viita enam kehale väljastpoolt pandud kohustustele, vaid keha kohustustele oma tarbija ees. Ole enesega identne! Õnnelikuks saad siis, kui rahuldad kõik oma keha vajadused! Õigesti tarbitud keha garanteerib õige elukvaliteedi! Söö kolesteroolivaba toitu, pese end kõõmavastase shampooniga, näri kaariest ära hoidvat nätsu, sest see võimaldab su kehale igavese elu!

ANDRES MAIMIK